Kõik inimesed ei taha märjaks saada. Mis on ka mõnevõrra mõistetav, eriti varakevadel või sügisepoole. Üldiselt läheb meie matkadel ümber 1% kanuudest ja tavaliselt ronivad siis kaldale kaks meest. Kaks naist kanuus ei lähe peaaegu kunagi ümber ja lastega kanuud ka väga harva. Ümbermineku tõenäosus on suurem, kui tagumisel istmel tegeleb mõlamisega leebe ja lüüriline, kärsitu ja närviline või lihtsalt märgatavalt jutukas inimene. Leebe inimene jääb äkilises olukorras vajaliku mõlaliigutusega hiljaks, kärsitu tekitab ise nii olukorra kui märja lahenduse; ja miks jutukad ümber lähevad, seda me ei tea.
Õigupoolest on vettesattumine kujutluses koledam. Päriselt käib kõik nii kähku, et ei jõua ehmudagi. Riided kleebivad kohe ihu külge ja ka külmas vees tekib üleüldine 36,6. Paha lugu algab alles siis, kui kuiva vahetuskomplekti riideid ning jalanõusid kohe võtta pole (või oli ebahoolikalt pakitud ja sai märjaks, või oli küll hoolikalt pakitud, aga ujus ära). Suvel on muidugi ka matkajaid, kes jalgade jahutamise mõttes kogu aeg kanuus nii veerandijagu vett hoiavad.
Et iga matkaja saaks oma riski suurust hinnata, olgu ära toodud peamised riskifaktorid meie seniste kogemuste põhjal:
Kanuukaaslane
Oksad/tüükad
Kivid/vihm
Teine kanuu
Kõrge ja kiire vesi
Muda/autovõtmed
Uued riided/jalatsid