Ilmale vastavad riided ja väike näks. Mida see tähendab, peab igaüks enda jaoks mõtestama. “Näks” on enamasti mingi puuvili või kommid või pirukas vms. ja mingi karastusjook.
Eriti raske on see “ilmale vastav” värk, sest näiteks kevadel võib hele hommik lahedasti lumetormiga lõppeda ja see, et Tallinnas lobjakat sajab, ei tähenda, et Lõuna-Eestis rannariietega peesitada ei saa. Või vastupidi. Ühesõnaga, autos peab olema igasugu asju. Kui hakkab külm, siis kõigepealt jalgadel ja villased sokid võib koju jätta vast ehk ainult päris suvise leitsaku ajal. Retkevarustus peaks olema selline, millest pole kahju, kui märjaks ja mudaseks saab.
Kanuusse võib riideid ka võtta, AGA korralikult kinni seotud (teibitud) kilekotis. Või veekindlas spetskotis. KINDLASTI peavad AUTOSSE jääma kuivad vahetusriideid JA JALANÕUD. Ei pruugi üldse ümber minna, isegi väike vihm on pikapeale sama märg.
Jõel on kõige mõnusamad vanad tossud või ketsid või kanna tagant kinnised rihmikud. Tagant lahtine plätu kaob mudasse ära ja paljajalu on näiteks Ahjal külm, sest Ahja on väga allikarohke jõgi. Üldse võib tänapäeval igal pool olla igasugu orke ja jama, nii et mingi jalavari on mõnusam kui päris ilma.
Aga viimased TRENDID? Jalgrattapüksid (mõned inimesed peavad tõhusaks istumisraskuste ennetamiseks) ja -kindad. Vihmaga suured pea- ja käeaukudega kilekotid (istumislõhik taga, et põlved märjaks ei saaks), nokamüts (et vihm meiki maha ei peseks) ja jalgade ümber teibitud väiksemad kilekotid (pidada kummikutest mugavamad olema). Palavaga parmuvastane ürp – hele, õhuline ja pikkade säärte ning varrukatega. Kindad (õhukesed puuvillased, mustad või valged, bensujaamast) maniküüri kaitseks, või tõhusamad kummised külma ilmaga. Suur käsn kanuupõhja kuivatamiseks. Kaasavõetud või laenutatud jalgrattad kombineeritud retke tarbeks.